Mis on sendiaktsiad?

Järgnevalt avaldame Jordan Watheni artikli sendiaktsiate kohta.

Uued investorid on sageli huvitatud niinimetatud sendiaktsiatest (penny stocks). Need on atraktiivsed, sest pakuvad võimalust teenida suuri kasumeid. „Kui aktsia tõuseb 0,10 dollari pealt 0,20 dollari peale, siis ma kahekordistaksin oma raha,“ on sendiaktsiate puhul üks populaarsemaid mõttekäike.

Sendiaktsiate ostmine on suure turuväärtusega aktsiate omamisest tunduvalt riskantsem. Sendiaktsiate maailmas on mitmeid ebaõnnestunud ettevõtteid, juhuslikke pettusi ning skeeme, mille eesmärk on raha investori taskust kätte saada.

Sendiaktsiate ajalugu

Enne elektroonilise kauplemise leiutamist polnud sendiaktsiad kõrgete komisjonitasude tõttu eriti populaarsed. Vanasti maksid investorid ühe aktsia ostu või müügi eest kuni 0,25 dollarit.

Komisjonitasu oli fikseeritud ning ei olnud vahet, kas sa ostad aktsiat, mis maksab 100 dollarit või 1 dollar. Väiksema väärtusega aktsia puhul kippus komisjonitasu moodustama liiga suure osa hinnast.

Mitmed avatud investeerimisfondid vältisid seetõttu aktsiaid, mis kauplesid 5 dollari piirist madalamal. Takistuseks sai ka nende spekulatiivne olemus. Sendiaktsiate kuvand muutus ajapikku väga negatiivseks ning hakkas levima arusaam, et ainult kõige halvemad ettevõtted lasevad oma aktsia hinnal nii madalale langeda.

Tänapäeva sendiaktsiad

Sendiaktsiate määratlus on veidi laienenud ning katab ka suurema aktsiahinnaga ettevõtteid, mis kauplevad samuti over-the-counter turgudel (turud, kus väärtpaberite müük toimub vahendajateta).

Over-the-counter aktsiatel on väiksem likviidsus ning nad peavad täitma vähem nõudeid, et börsinimekirjas püsida. Mitmed ettevõtted ei esita isegi majandutegevuse aastaaruandeid. Nendel firmadel ei pruugi olla ka kompetentseid juhte.

Kõige levinum probleem sendiaktsiate puhul on huvide konflikt. Näitena võib tuua ettevõtte omanduses lennukid, mida kasutatakse isiklikel eesmärkidel. On tulnud ka ette, et sendiaktsia tegevjuht rendib mitmekordse hinnaga maad kohas, kus ta ise juhtub olema maaomanik.

See aga ei tähenda, et selline käitumine on sendiaktsiate puhul loomulik. Seda esineb lihtsalt keskmisest tihedamini. Selgusetuse üheks plussiks on näiteks see, et ettevõtte juhil on vabamad käed ning firma ei ole pideva jälgimise all.

Kas sendiaktsiaid peaks ostma?

Üldiselt soovitan neid täielikult vältida. Samas on olemas ka häid ettevõtteid, millel juhtub olema madal turuväärtus. Näiteks võib tuua kiibitootja AMD, mille aktsia on juba pikemat aega kauplenud 5 dollari juures. Sellise hinnaga liigitub ettevõte juba sendiaktsia alla.

Ka tuntud Šveitsi tervishoiuettevõtte Roche Holding aktsiad kauplevad niinimetatud over-the-counter turgudel selleks, et USA investorid saaksid sellesse investeerida.

AMD ja Roche on korralikud ettevõtted. Nad esitavad finantsaruandeid, hoiavad oma tegevuse investorite jaoks avalikuna ning ei tegele ebaseaduslike asjadega. Neil lihtsalt juhtub olema madal turuväärtus ning nad kauplevad over-the-counter turgudel.

Suur osa over-the-counter turul kauplevatest sendiaktsiatest on aga tühipaljad kestad. Nende hulgas on näiteks kanepiettevõtted ja „pimedad“ firmad, mis ei ole mitmeid aastaid ühtegi finantsaruannet esitanud.

Sendiaktsiad võivad investori jaoks näida kiire rikastumise vahendina. Tuleb aga teadvustada, et suur osa sendiaktsiatest teenib vastupidist eesmärki. „Lihtne“ viis aktsiaturul raha teenida on osta häid ettevõtteid ja hoida neid väga pikka aega – aastaid, kui mitte kümnendeid. Investorid on Forbesi rikaste edetabelis eesotsas, kuid sendiaktsiate kaudu nad oma rikkust ei teeninud.